Einmanni mõis

Einmanni mõis (saksa keeles Korps) asub Lääne-Virumaal, Kursi külas. Mõis on piirkonna üks vanimaid, esimesed teated seal asuvast mõisast on juba 1420. aastast. Einmanni mõisa saksakeelne nimi on tulnud mõisa omanud vasalliperekonna Korpes (Korbys) nimest. Einmanni mõisa omanikest on pikemalt kirjutatud Tapa Muuseumi lehel, seetõttu ei hakka seda siia ümber kirjutama. Kuid kindlasti väärib ära märkimist, et 1880. aastal ostis mõisa eestlane Jakob Kurberg, kes mõned aastad hiljem ostis endale samas piirkonnas veel mõisaid juurde.

einmanni; einmanni mõis, puitmõis, klassitsism, lääne-virumaa mõisad
Einmanni mõisa peahoone 2022. aasta kevadel

Tänaseni säilinud Einmanni mõisaansambel kujundati välja ajal kui mõisa omanik oli maanõunik Carl Gustav Jakob von Baggehufwudt (1786-1867). Tema oli mõisa omanik olnud alates 1815. aastast, alguses pandilepingu alusel, kuid 1821. aastal koostatud pandiostulepingu alusel sai ta Einmanni mõisa omanikuks. Aastal 1848 läks mõis pärandvara jagamise lepingu alusel tema poja Karl Friedrich Theodor von Baggehufwudti (1819-1878) valdusesse, hinnaga 60 000 hõberubla.

Carl Gustav Jakob von Baggehufwudt (1786-1867) ja tema poeg, Karl Friedrich Theodor von Baggehufwudt (1819-1878). Pildid: EAA.1674.3.50.1 ja EAA.1674.3.57.1


1872. aastal pandi mõis avalikule müügile ja selle omandas 90 000 hõberubla eest Alexander Eggers. Alexander Eggers oli ka üks Kunda tsemendivabriku asutajaliige. Peale tema surma müüsid pärijad 1880. aastal mõisa eestlasele, Jakob Kurbergile (1837-1907). Jakob Kurberg sündis Palmse mõisas möldri peres. Vanemad saatsid ta Peterburi apteekriks õppima ning mõnda aega töötas ta Gatšinas apteekrina. Ta oli abielus Arbaverest pärit eesti soost neiuga ning neil sündis kuus last - kaks tütart ja neli poega. 1870. aastal valminud raudtee poolitas mõisamaad, mis viis mõisamaade hinnad alla ja seda ära kasutades ostis Jakob esimese mõisa. Teised sama piirkonna mõisnikud temast eriti lugu ei pidanud ja pidasid teda jätkuvalt talupojaks. Jakob oli osav ärimees, peagi ostis ta ka Moe mõisa ja pani seal tööle viinaköögi. Sellest sai üks Eesti suurimaid piiritusevabrikuid. Lisaks kuulusid Jakob Kurbergile ka kaubahoov, poed ja restoranid Tallinnas ja Tapal. Moe mõisa saksakeelset nime, Muddis, kandsid nii tema restoran Tallinnas Suur-Karja tänaval, kui kohvik Nunne värava lähedal.

Pildid: Jakob Kurberg ja tema abikaasa Emilie Juliane (pilt Tapa Muuseumi kodulehelt).


Saiakopli mõis u. 1900.a paiku (ülemine pilt). Jakob Kurberg ostis mõisa 1884. aastal. Mõisa viimased omanikud enne võõrandamist olid Jakobi pojad Arved ja Evald Kurberg. Allikas: ERM Fk 887:699, Eesti Rahva Muuseum.


Moe mõis u. 1910. aasta paiku (peale ümberehitust - hoonele on lisatud torn ja ärkliaknad). Jakob Kurberg ostis Moe mõisa 1886. aastal ja see oli perekonna põhiline elukoht. Moe mõisa peahoone on hävinenud. Allikas: ERM Fk 887:293, Eesti Rahva Muuseum.

Jakob Kurberg suri 1907. aastal Moe mõisas ning mõisad, sh ka Einmanni mõisa, pärisid lesk ja nende lapsed. Pärijatevahelise kokkuleppe alusel läksid mõisad jagamisele võrdselt vendade agronoom Arved Kurbergi ja ehitusinsener Evald Kurbergi vahel. 1919. aastal kuulutati Einmanni mõis riigi omandiks, kuid anti aasta hiljem Vabadussõja teenete eest Evald Kurbergile, kes sai lisaks mõisasüdamele kasutada ka 100 hektari ulatuses ümberkaudseid maa-alasid. Perioodil 1939-1941 (erinevates allikates erinevad andmed) lahkus perekond Saksamaale, mõisa viimane omanik enne Saksamaale ümberasumist oli Evaldi õde Martha Thomson (sünnipäraselt Marta Leonie Josephine Kurberg) . Tänu viimase omaniku poja Voldemar Erik Thomsoni (1915-1990) mälestustele, mis on kirja pandud raamatus "Korps. Ein Herrenhof in Estland im Wandel der Zeiten" on võimalik vaadata sellesse aega kui Einmannis elasid Jakob Kurbergi järeltulijad. Huvitav fakt on ka see, et tema järeltulijad pidasid ennast sakslasteks. Ka olevat Jakob Kurbergi matuseteenistus olnud saksa keeles, mille peale suur osa teda ära saatma tulnud inimestest lahkusid jumalateenistuselt.

1820. aastatel ehitatud peahoonet loetakse üheks stiilseimaks puitklassitsismi esindajaks Eestis. Peahoone on ehitatud kerge kallakuga mäenõlvale - eestpoolt hoonet vaadates on keldrikorrus üsna vaevumärgatav. Hoone teiselt poolt annab see täiskorruse välja. Peasissekäigu ees on sammasportikus, kus algselt on olnud 4 sammast, praegu on nendest alles vaid kaks. Sammaste vahele jääb kahepoolne uks, millelt on kaduma läinud nii ukselink kui paljud ehisdetailid. Mälestuste järgi kujutas ukselink kala allakugistavat madu.

Einmanni mõisa peahoone (pildistamise aeg teadmata). Allikas: PM F 3405:18, Järvamaa Muuseum

19. sajandi teisel poolel ehitati hoone vasakpoolsesse otsa suur, osaliselt klaasitud veranda. Verandal olevat olnud värvilised aknaklaasid, mis tekitasid põrandale kauneid värvimustreid. Esiküljelt laskus trepp, see on seal siiani alles, kuigi väga kehvas seisukorras. Veranda ise on jäljetult kadunud, see on kinni ehitatud ja kohapeal ei anna ükski detail aimu, et seal võis kunagi midagi nii ilusat olnud. Veranda olevat olnud majaelanike lemmikkoht - seal einestati, loeti või lihtsalt nauditi looduse ilu.

puitmõisad, Einmanni mõis, veranda, puitpits
Peahoone ots suure lahtise verandaga. Allikas: ERM Fk 887:250, Eesti Rahva Muuseum

Tänu Erik Thomsoni mälestustele saab hea ülevaate ruumide kasutusotstarbest. Peauksest sisse minnes tuli läbi minna veel ühest uksepaarist ja sinna olevat klaasi peale kirjutatud gooti kirjas järgmist: "Jumal kaitse meie maja ja meie majja sisenemist ja väljumist". Väikses esikus on mitu sisseehitatud riidekappi, kus olevat hoitud sooje rõivaid. Siit viib ka väike trepp pööningukorrusele.

Fuajee, keskel peauks, mõlemal pool seinakapid

Esikust paremale minnes oli esimene ruum söögituba, sealt edasi oli kaks teenijatetuba. Väiksemat köögiruumi kasutati sahvrina. Parempoolses maja nurgas läheb trepp keldrikorrusele, trepil on lihtne kuid kaunis käsipuu. Keldrikorrusel on keskkoridor, mõlemale poole jäävad võlvitud lagedega toad, kus tehti süüa, hoiti toidukraami või pesti pesu. Mõnes toas olevat elanud ka teenijad.

mõisakelder, kelder
Peahoone all asuv üks keldriruum

Peakorruse pargipoolses küljes asub suur saal, mõlemal pool seinas olid kõrged ampiirstiilis kahhelahjud. Saalis on kolm akent ja nende vahel paiknesid kaks kõrget peeglit, mis olid algselt pärit Moe mõisast. Moe mõisast toodi kaasa ka pehme mööbel, mis oli algselt pärit Tapa mõisast. Seina ääres olid väike must klaver ja tšello. Akende lähedusse olid paigutatud palmid koos kikkapuu põõsastega. Saalist paremal pool oli kaminatuba. Praegu pole hoones alles mitte ühtegi kahhelahju.

Kahhelahi Einmanni peahoone saalis. Allikas: ERM Fk 887:251, Eesti Rahva Muuseum.

Trepp keldrikorrusele peahoone paremas nurgas, pildistatud 2022.a kevadel.

Peahoone ruumide funktsioon 20. saj. alguses (O. Bongi joonis). Allikas: Kultuurimälestiste register

Saalist vasakule jäi suur magamistuba, sealt edasi oli perepea kabinet suure kirjutuslaua ja raamaturiiuliga. Nurgatoast pääses väikesesse esikusse, kust viis veel üks trepp keldrikorrusele. Esikus on siiani alles ka kemmerg. Peaukse poole tagasi liikudes jääb tee peale rõdutuba, millelt pääses verandale. Selle toa kohta oli teada, et seal kummitab, kuigi Erik Thomson kedagi seal kummitamas ei märganud. Sealt edasi minnes on veel kaks külalistetuba.

Endises magamistoas on väga võimsad põrandalauad, kui suur pidi olema see puu millest selline laud lõigati ja millal ta kasvama hakkas?


Külalistetoast ja mõnest teisest toast on võimalik veel leida mõisaaegset tumedates toonides tapeeditükke. Suur osa sellest on maha kistud ja vedeleb siin-seal lihtsalt põrandal.

Hilisemal perioodil on enam-vähem kõik toad (välja arvatud saal) jaotatud vaheseintega väiksemateks tubadeks. Seintele on kantud erinevas stiilis rullmustreid. Rullmustreid hakati kasutama 1940-50 aastatel. Kummist valtsi sisse lõigati muster, švalts tehti värviga kokku ja rulliti mööda seina.

Rullmustrid peahoone seintel
Peahoone tagafassaad koos istutatud pärnade reaga

Otse peahoone taha on istutatud pikk sirge rida pärnapuid, kohapeal vaadates tundus see veidi kummaline, et hoonele istutati puud nii lähedale. Kuid Erik Thomsoni mälestustest selgus, et need olevat istutatud sinna, et kaitsta tube kõrvetava päikese eest.


Veel tasub ära märkida, et sõiduhobuste tall ja aidahoone ääristavad peahoone tagust väljakut, mitte esist nagu tavaliselt. Tallihoone läheduses olevat olnud mõisateenijate jaoks väike kellamaja, mille helin andis teada tööaja algusest ja lõpust. Aidahoone juures oli teine väikeehitis - mõisa kaevumaja, millel oli puitpitsiline katus. Aidahoone kõrvale olevat juba Baggehufwudtite ajal rajatud puu- ja köögiviljaaed. Teised hooned nagu magasiait, rehi, kuivati ja kaks tuulikut (millest alles on üks) rajati mõisasüdamest veidi eemale.

Ülemine pilt: Einmanni mõisa ait. Allikas: ERM Fk 887:252, Eesti Rahva Muuseum (pildistamise aeg teadmata). Alumine pilt: sama hoone 2022. a kevadel.


Peahoone tagant algab park mis võtab enda alla umbes 5 hektarit, pargi keskel on tehislikult rajatud tiik. Peahoone ees on väiksem pargiala, sõiduteelt toob peahoone ette kaks alleed. Ühe allee ääres asus valitsejamaja, mis oli lihtne vanabalti tüüpi kivimaja. Hoone pole säilinud. Pargi ühes servas on ka praeguseni säilinud kahekorruseline töölistemaja, mis hetkel tundub olevat kasutusel olevat kortermajana. Kurbergide ajal ehitati töölistemaja kõrvale suur köetav kasvuhoone, kus kasvatati viinamarju, ploome, aprikoose jms aga ka palme, kaktuseid ja muid dekoratiivseid taimi. Praegu on sellest kasvuhoonest alles varemed. Puuviljaaia ja pargi piirile rajati 19. sajandi II poolel viinavabrik koos nuumhärgade talliga. Iga aasta olevat sealt turule saadetud sadakond härga.

Valitsejamaja. ERM Fk 887:253, Eesti Rahva Muuseum (pildistamise aeg teadmata).

Einmanni mõisa tööliste elumaja, RM F 914:26, Virumaa Muuseumid SA.

Maa-ameti aerofoto, millele on kantud peamised mõisahooned

Peale Kurbergide järeltulijate lahkumist anti hooned Tamsalu sovhoosi töötajate kasutusse, peahoones asusid korterid. Sel ajal kaotas mõisasüda kiiresti oma esialgse ilu. 1983. aastal tehti hulk ettepanekuid Einmanni mõisaansambli korrastamiseks, kuna juba siis olid hooned kohutavas seisukorras. Olukorra kirjeldus on kirja pandud üsna teravalt: "... paistab siin kõik räpakas ja mahajäetud: maja pole aastaid näinud remondimeest ja maalrit, soklikorruselt pudeneb krohvi, osa aknaidki on laudadega kinni löödud... Lohakuse ja minnalaskmisega ollakse just nagu harjunud. Aida seisukord pole sugugi parem, sõiduhobuste talli muserdavad hilisemad ümberehitused, tuuliku varemed muutuvad talv-talvelt järjest töntsimaks. Ka park, mõisaansambli omaaegne ilmestaja, on risustatud ja metsistumas. Raske on selles "neegrikülas" ära tunda üht endisaegse Järvamaa omapärasemat ja kaunimat mõisasüdant".

Sõiduhobuste talli varemed. Park on lohalik ja metsistunud, vaid peahoone ees olevat ala tundub olevat veidi korrastatud.


Ligi 40 aastat hiljem on peahoone veelgi viletsamas seisus - uksed-aknad on lahti, veranda vundament on varisemisohtlik, kogu hoone sisemus on lagastatud ja lõhutud. Kohutavalt kurb oli seda kõike vaadata. Veelgi hullemas seisus on nii ait (katus osaliselt sisse kukkunud) kui ka sõiduhobuste tall (katus on täiesti sissekukkunud). Vaid viinavabrikul on veidi paremini läinud - osa sellest on kenasti korras ja tundub, et kasutusel elamuna.

Vaade peahoone tagafassaadile 2022.a kevadel

Kellel on suurem huvi puitmõisate ja nende ajaloo kohta, siis soovitan lugeda Elis Pärna bakalaureusetööd "Puitmõisad Põhja-Eestis 18. sajandist 20. sajandi alguseni" või kokkuvõtlikku artiklit "Puitmõisad" ajakirjast "Pööning" 4/2019.


Visuaalset materjali pakub Instagrami leht https://www.instagram.com/puitmoisad/


Kasutatud allikad:

Postituse kirjutamisel oli väga suureks abiks Wikipedia artikkel Einmanni mõisast, kus eriti põnevateks ostusid mõisa endise elaniku Erik Thomsoni mälestused. Suur tänu sellele inimesele, kes need mälestused tõlkis!


Rahvusarhiivi kinnistute register Einmanni mõis

Tapa Muuseum Einmanni mõis

Kultuurimälestiste register Einmanni mõis Ettekirjutused 1983

Erik Thomson (1986). Korps. Ein Herrenhof in Estland im Wandel der Zeiten. Lüneburg: Verlag Nordostdeutsches Kulturwerk. Lk 4-34.

Jäädvustame Eesti elu: Moe mõisa piiritusetööstus Maaleht 16. mai 2016

Tsemendivabriku rajamine Kundasse Kunda Nordic 27. mai 2021

Blogi "Arleti juturaamat" Moe mõisast

Muinsuskaitseamet Trafarettmaalingud

140 views0 comments

Recent Posts

See All