Alatskivi mõis asub Tartumaal, mitte kaugel Peipsi järvest. Alatskivi mõisa peetakse üheks stiilipuhtamaks 19. sajandi teise poole ehitiseks. Peahoone ehitust alustati 1876. aastal ja lõpetati 1880. aastate keskpaiku. Eeskujuks võeti kuninglik residents Šotimaal, Balmoral. Arved Georg von Nolcken sai Alatskivi mõisa päranduseks oma emalt, Sophie Heloise Marie Euphrosine von Nolckenilt. Sophie von Nolcken oli pärit väga rikkast ja võimsast Stackelbergide perekonnast. Samast harust, kellele kuulusid Elistvere, Hiiu-Suuremõisa ja väga palju muid mõisaid üle Eesti.
Arved von Nolcken abiellus 1875. aastal Kuigatsi mõisast pärit Josephine Caroline von Löwensterniga ja valmiv peahoone pidi saama nende elumajaks.
Arved ja Josephine von Nolckenil sündis neli last, kellest üks suri lapseas, teine noorukina. Ühest pojast sai hiljem Luunja mõisnik, tema päris ka Alatskivi mõisa ning lisaks oli neil veel üks tütar.
Poja Gherdi hukkumisega on seotud üks salapärane lugu, mis on kirja pandud ajakirjas Horisont. Kolmas poeg Ghert Ludwig hukkus 21-aastase noormehena. See juhtus ühel 1901. aasta novembrikuisel jahilkäigul Saksamaal Mecklenburgis. Kuuldavasti olid perekonnas üles kerkinud pärandiprobleemid ja võimalikuks pärandiks polnud midagi väiksemat kui Alatskivi mõis koos lossiga. Jahilkäigul olevat tekkinud sõnelus Alatskivi mõisaomaniku poja ja tema elumehena tuntud lelle vahel. Kired lahvatasid nõnda vihaselt, et tüli lahendas püssipauk. Õnnetu isa kurbus oli mõõtmatu ja Alatskivi lossi söögisaali kohal lasub tänini must kirstukujuline laekaunistus. Rahvasuu kõneleb, et selle lae olevat parun von Nolcken lasknud teha oma kalli varalahkunud poja mälestuseks. Oli see tõesti nõnda või on omapärane lagi saanud sellise seletuse vaid rahvasuus? Keda see täpsemalt huvitab, saab lugeda allpoolt viidatud artiklist.
Kui loss enam-vähem valmis sai, siis tegi parun peo kogu Alatskivi valla rahvale. Seda mäletasid 1932. aastal veel kohalikud elanikud, et kogu lossi esine oli täis kaetud laudu. Ajakirjanduse andmetel osales peol ligi 400 inimest.
Omaaegse kirjelduse järgi oli lossi esimesel korrusel maaligalerii, väike raamatukogutuba, söögituba. Värvitoonid ruumides olid pigem tumedamad ja süngemad. Vaid buduaar ja salong olid heledamates toonides. Mõis oli sisustatud väga luksuslikult - kassettlaed, võimsad lühtrid, seinad kaetud punase atlassiga. Teisel korrusel olid eluruumid ja magamistoad.
Arved von Nolckeni surma järel (1909. aastal), päris mõisa tema keskmine poeg Heinrich Reinhold von Nolcken, kes oli Luunja mõisa parun. Alatskivilt oldi rahutute aegade kartuses juba 1909. aastal lahkutud ja elati Tartus. Tartus kuulus Nolckenitele suur elumaja, mida täna teatakse Tartu Ülikooli kohviku maja all. See ehitati ümber endisest barokkelamust suursuguseks renessansspaleeks umbes 1876. aasta paiku.
Kuni mõisate võõrandamiseni oli Alatskivi loss antud rentnikule majandada. Peale mõisa võõrandamist on olnud lossi käekäik väga kirju - seal on olnud kohalik algkool, piirivalve staap, sohvoosi keskus, külanõukogu, lisaks on lossis elanud metsavaht ja politseikordnik. Seal on olnud söökla, kinosaal, raamatukogu. 1993. aastal anti loss 50 aastaks rendile Soome ärimehele, kes aga restaureerimistöödega ei alustanud ja rendileping lõpetati kohtu kaudu 1999. aastal. Alatskivi lossikompleksi kordategemine sai taas Alatskivi valla kohustuseks. 2011. aastal said restaureerimistööd nii kaugele, et Alatskivi loss avas oma uksed külalistele. Lossi renoveerimistööd läksid maksma ligi 2 miljonit eurot, mida aitasid rahastada Euroopa Regionaalarengu Fond, Alatskivi vald ja Kultuuriministeerium. Lossis on avatud muuseum, restoran, teisel korrusel on mõned toad kus on võimalik ööbida. Üks sviitidest on selline kus voodi on ehitatud torni sisse.
Peale mõisa võõrandamist asusid Nolckenid elama Saksamaale Pöringi lossi Pitzlingis, mis oli selle perekonna käes veel hiljuti. Eestist lahkudes võeti kaasa nii palju vara kui võimalik ja see suudeti kogu selle aja jooksul jätta perekonna valdusesse. Kuid viimase pärija surmaga sattus kogu see pärand - maalid, mööbel, lauanõud, reisikirjad jms ohtu, kuna seda ähvardas oksjonile sattumine. Ida-Preisimaa muuseumil õnnestus enda valdusesse saada suur osa maale, fotosid, dokumente, mööblit. Kõige selle juures on veel erakordsem, et osa sellest jõudis 2018. aasta aprillis Alatskivi lossi tagasi - 11 tooli, 2 sohvat ja suur portreefoto lossi ehitajast Arved von Nolckenist ning see on sinna välja pandud.
Nagu ühele õigele lossile kohane, ei pääse ka siin kummitustest. Lossi praegune perenaine on kuulnud koputust aknaklaasile, kuigi aknad on kõrgel. Kui ta läks välisukse taha vaatama, et kes siis koputas, tundis ta kuidas keegi tõmbas ust teiselt poolt. Üks teine kord olevat sviidis ööbinud külalised kuulnud, et kõrvaltoas naerdakse ja liigutatakse toole. Alles hommikul selgus, et nad olid tol ööl ainukesed ööbijad. Hääled olid kostnud endisest kammerteenri toast, kust varemgi oli hääli kuuldud.
Ümber mõisahoonete on suur park kahe järvega ning palju jalutusteid, millelt avanevad maalilised vaated. Mõisal oli ka väga palju kõrvahooneid - 19. aasta plaanilt saab neid kokku ligi 60. Lossist paar kilomeetrit eemal asus kunagi pronkskoopia Belvedere Apollost, mis oli paigutatud rändrahnu peale. President Konstantin Päts lasi selle kuju 1937. aastal Kadrioru parki viia ja see on seal tänaseni.
Kasutatud allikad:
Tartu Postimees Sakslased päästsid Nolckenite vara
Tartu Postimees Aadlipere mööbel jõudis tagasi koju
Wikiwand Nolcken
Muinsuskaitseameti register. Alatskivi mõisa ajalooline õiend ja eritingimused
N. Nutt 2003 Alatskivi loss ja park
Ajaloolised fotod on pärit Rahvusarhiivi Fotode Infosüsteemist