Alatskivi mõis
Updated: 1 day ago
Alatskivi mõis asub maalilisel Tartumaal, Peipsi järve vahetus läheduses. Seda peetakse üheks Eesti kõige stiilipuhtamaks 19. sajandi teise poole mõisaarhitektuuri pärliks. Mõisa peahoone ehitus algas 1876. aastal ning kestis 1880. aastate keskpaigani. Hoone kavandamisel võeti eeskujuks Šotimaal asuv kuninglik Balmorali loss, mille romantiline arhitektuur on selgelt äratuntav ka Alatskivi mõisa suursuguses välisilmes.
Mõisa omanikuks sai Arved Georg von Nolcken, kes päris selle oma emalt Sophie Heloise Marie Euphrosine von Nolckenilt. Viimane pärines mõjukast ja jõukast Stackelbergide aadlisuguvõsast, kelle valduses oli läbi aegade arvukalt mõisaid üle Eesti. Nende hulka kuulusid näiteks Elistvere ja Hiiu-Suuremõisa mõis ning mitmed teised tuntud ja väljapaistvad mõisakeskused.
Josephine von Nolcken (1857-1919) Arved Georg von Nolcken (1845-1909)
Arved von Nolcken abiellus 1875. aastal Kuigatsi mõisast pärit Josephine Caroline von Löwensterniga. Just nende ühise koduna hakati rajama Alatskivi uut ja esinduslikku peahoonet. Kui loss enam-vähem valmis sai, siis tegi parun peo kogu Alatskivi valla rahvale. Seda mäletasid 1932. aastal veel kohalikud elanikud, et kogu lossi esine oli täis kaetud laudu. Ajakirjanduse andmetel osales peol ligi 400 inimest.
Perre sündis neli last, kuid kaks neist surid noorelt – üks lapsepõlves ja teine teismeeas. Perekonna vanimast ellujäänud pojast, Heinrich Reinhold von Nolckenist sai hiljem Luunja mõisa omanik ning tema päris ka Alatskivi mõisa.
Poja Gherdi hukkumisega on seotud üks salapärane lugu, mis on kirja pandud ajakirjas Horisont. Kolmas poeg Ghert Ludwig hukkus 21-aastase noormehena. See juhtus ühel 1901. aasta novembrikuisel jahilkäigul Saksamaal Mecklenburgis. Kuuldavasti olid perekonnas üles kerkinud pärandiprobleemid ja võimalikuks pärandiks polnud midagi väiksemat kui Alatskivi mõis koos lossiga. Jahilkäigul olevat tekkinud sõnelus Alatskivi mõisaomaniku poja ja tema elumehena tuntud lelle vahel. Kired lahvatasid nõnda vihaselt, et tüli lahendas püssipauk. Õnnetu isa kurbus oli mõõtmatu ja Alatskivi lossi söögisaali kohal lasub tänini must kirstukujuline laekaunistus. Rahvasuu kõneleb, et selle lae olevat parun von Nolcken lasknud teha oma kalli varalahkunud poja mälestuseks. Oli see tõesti nõnda või on omapärane lagi saanud sellise seletuse vaid rahvasuus? Keda see täpsemalt huvitab, saab lugeda allpoolt viidatud artiklist.
Omaaegse kirjelduse järgi oli lossi esimesel korrusel maaligalerii, väike raamatukogutuba, söögituba. Värvitoonid ruumides olid pigem tumedamad ja süngemad. Vaid buduaar ja salong olid heledamates toonides. Mõis oli sisustatud väga luksuslikult - kassettlaed, võimsad lühtrid, seinad kaetud punase atlassiga. Teisel korrusel olid eluruumid ja magamistoad.
Arved von Nolckeni surma järel (1909. aastal), päris Alatskivi mõisa tema keskmine poeg Heinrich Reinhold von Nolcken, kes oli ka Luunja mõisa parun.
Alatskivi mõisa omanikud Nolckenid elasid alates 1909. aastast peamiselt Tartus, kuhu nad olid rahutute aegade kartuses oma elukoha üle toonud. Nende linnaresidentsiks sai esinduslik villa, mida tänapäeval teatakse Tartu Ülikooli kohviku majana. Tartus asuv hoone oli algselt 18. sajandi barokkstiilis linnamaja, mille arhitekt Otto Mohr kujundas 1876. aastal perekond Nolckeni tellimusel ümber elegantseks neorenessanss-stiilis villaks, mis meenutas Itaalia palazzot. 1924. aastal omandas hoone Tartu Ülikool ning kohandas selle üliõpilasmajaks. Alates 1929. aastast tegutses seal muu hulgas üliõpilaste toitlustusasutus ning hoone sisekujundust muudeti vastavalt uuele otstarbele, rajades paraadtrepi asemele saalid ja tagasihoidlikuma sisetrepi.
Kuni mõisate võõrandamiseni oli Alatskivi loss antud rentnikule majandada. Peale mõisa võõrandamist on olnud lossi käekäik väga kirju - seal on olnud kohalik algkool, piirivalve staap, sohvoosi keskus, külanõukogu, lisaks on lossis elanud metsavaht ja politseikordnik. Seal on olnud söökla, kinosaal, raamatukogu. 1993. aastal anti loss 50 aastaks rendile Soome ärimehele, kes aga restaureerimistöödega ei alustanud ja rendileping lõpetati kohtu kaudu 1999. aastal. Alatskivi lossikompleksi kordategemine sai taas Alatskivi valla kohustuseks. 2011. aastal said restaureerimistööd nii kaugele, et Alatskivi loss avas oma uksed külalistele. Lossi renoveerimistööd läksid maksma ligi 2 miljonit eurot, mida aitasid rahastada Euroopa Regionaalarengu Fond, Alatskivi vald ja Kultuuriministeerium. Lossis on avatud muuseum, restoran, teisel korrusel on mõned toad kus on võimalik ööbida. Üks sviitidest on selline kus voodi on ehitatud torni sisse.
Peale mõisa võõrandamist asusid Nolckenid elama Saksamaale Pöringi lossi Pitzlingis, mis oli selle perekonna käes veel hiljuti. Eestist lahkudes võeti kaasa nii palju vara kui võimalik ja see suudeti kogu selle aja jooksul jätta perekonna valdusesse. Kuid viimase pärija surmaga sattus kogu see pärand - maalid, mööbel, lauanõud, reisikirjad jms ohtu, kuna seda ähvardas oksjonile sattumine. Ida-Preisimaa muuseumil õnnestus enda valdusesse saada suur osa maale, fotosid, dokumente, mööblit. Kõige selle juures on veel erakordsem, et osa sellest jõudis 2018. aasta aprillis Alatskivi lossi tagasi - 11 tooli, 2 sohvat ja suur portreefoto lossi ehitajast Arved von Nolckenist ning on sinna ka välja pandud.
Nagu ühele õigele lossile kohane, ei pääse ka siin kummitustest. Lossi praegune perenaine on kuulnud koputust aknaklaasile, kuigi aknad on kõrgel. Kui ta läks välisukse taha vaatama, et kes siis koputas, tundis ta kuidas keegi tõmbas ust teiselt poolt. Üks teine kord olevat sviidis ööbinud külalised kuulnud, et kõrvaltoas naerdakse ja liigutatakse toole. Alles hommikul selgus, et nad olid tol ööl ainukesed ööbijad. Hääled olid kostnud endisest kammerteenri toast, kust varemgi oli hääli kuuldud.
PARK
Ümber mõisahoonete on suur park kahe järvega ning palju jalutusteid, millelt avanevad maalilised vaated. Mõisal oli ka väga palju kõrvahooneid - 19. aasta plaanilt saab neid kokku ligi 60. Lossist paar kilomeetrit eemal asus kunagi pronkskoopia Belvedere Apollost, mis oli paigutatud rändrahnu peale. President Konstantin Päts lasi selle kuju 1937. aastal Kadrioru parki viia ja see on seal tänaseni.
Kasutatud allikad:
Tartu Postimees Sakslased päästsid Nolckenite vara
Tartu Postimees Aadlipere mööbel jõudis tagasi koju
Wikiwand Nolcken
Muinsuskaitseameti register. Alatskivi mõisa ajalooline õiend ja eritingimused
N. Nutt 2003 Alatskivi loss ja park
Ajaloolised fotod on pärit Rahvusarhiivi Fotode Infosüsteemist
