Jõhvi mõis
- 4 hours ago
- 4 min read
Kui tavaliselt kirjutan mõisatest, millest on midagi ajale vastu pidanud — kasvõi mõni sammaldunud müür, aknapiit ja põrandajupp, siis seekord on lugu mõisast millest pole suurt midagi enam alles. Seal, kus kunagi kõrgus Jõhvi mõisa peahoone, seisab täna kaasaegne Jõhvi kontserdimaja. Ajaloo keerulised käigud on mõisa täielikult maast pühkinud, jättes endast maha vaid ühe — pargi, millest on nüüd saanud Jõhvi linnapark.
Jõhvi mõisa, mida varasemates allikates tuntakse nimede Gewi ja hiljem Jewe all, esimeseks teadaolevaks omanikuks on 1336. aasta kirjalikes allikates nimetatud Taani kuninga vasall Nicolas de Geyvi. 1491. aastast kuulus mõis Narva ordufoogtile. 1625. aastal kinkis Rootsi riigivõim mõisa Riia raehärrale Gotthard Wellingkile. 17. sajandi lõpus, oli Jõhvi mõisa omanikuks kindralmajor Otto Welling, kes laskis ehitada kivist härrastemaja ja teisi mõisahooneid. Tolleaegsetes inkvisitsioonikirjades mainitakse, et mõisal oli kaks kõrtsi, üks Jõhvis ja teine Puru külas. Mõnda aega kuulus mõisa ka Bergide perekonnale. 1770. aastail lasi mõisa esinduslikult välja ehitada Karl Friedrich von Schwebs (1715-1782). Peale Jõhvi kuulusid talle ka Illuka, Kurtna ja Ohakvere mõisad. 1800. aastal jagunes mõis kaheks mõisaks - Tammiku ja Jõhvi. 1810. aastal omandas Jõhvi mõisa kreisimarssal krahv Robert Archibald von Douglas (1754-1818), kellele kuulus ka Albu mõis.
Douglas oli Šotimaalt pärit aadlisuguvõsa, kes kanti 1715. aastal Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse. Robert Archibald von Douglase ainsaks pärijaks oli tema tütar Juliana Eleonora (1781-1833). 1798. aastal abiellus Juliana von Douglas Tartumaalt Kärevere mõisast pärit Alexander von Igelströmiga (1770-1855), kes oli edukas sõjaväeteenistuses ja jõudis kindralmajori aukraadini. Kuigi aadliperekondade abielud olid enamasti praktilised majandus- ja seisuslikud kokkulepped, mitte tunnetel põhinevad liidud, on siiski säilinud kirju, millest ilmneb erandeid. Juliane von Douglas on oma tulevasele abikaasale Alexanderile kirjutatud kirjavahetuses väljendanud sügavat kiindumust ja igatsust, tunnistades, kui väga ta oma peigmeest igatseb. Nõnda teatas ta muuhulgas, et eile lahkus neid külastanud Stackelberg, kes oli viibinud kolm päeva. Juliane rõõmustas tema lahkumise pärast, kuna külalise viibimise ajal ei saanud ta nii segamatult oma Alexandri peale mõelda ja temast rääkida. Armastus saatis ka nende hilisemat abielu, mille jooksul sündis perre kokku 17 last.
Isa ja poeg, Alexander von Igelström ja tema poeg, 1815. aastal sündinud krahv Peter Hermann von Igelström (1815-1895), kellest 1856. aastal sai Jõhvi mõisa omanik. Jõhvi ei jäänud tema kätte küll väga pikaks ajaks - juba 10 aastat hiljem pantis ta mõisa Johan Karl Moriz Girard de Soucanton´ile. Sellest ajast alates, kuni mõisate võõrandamiseni, oli mõisa valdajad perekond Soucanton.
Järgmistel piltidel on kujutatud Jõhvi mõisa vana peahoonet, mis on samuti tänaseks hävinud. Hoone täpne ehitusaeg pole teada, kuid 17. sajandil, mil mõisa omanikuks oli Otto Welling, lasi ta senise puust häärberi asemele ehitada kivist härrastemaja.
Aastatel 1871–1873 rajas Johan Karl Moritz (Maurice) Girard de Soucanton (1846-1898) Jõhvi mõisa esindusliku historitsistlikus stiilis peahoone. Hoone üks tiib oli kahekorrusele, teine tiib kolmekorruseline ning mille otsas oli veel kaheksatahuline torn. Hoone arhitektuuri iseloomustasid lamedad katused ja palju kaaraknaid. Paljud sisemised ruumid olid võlvitud ning ehisdetailid kujundatud neorenessanssilikus stiilis. Kahjuks mul ei õnnestunud leida mitte ühtegi fotot peahoone interjöörist. Samaaegselt uue peahoone rajamisega, asutas Jõhvi mõisa omanik Maurice Girard 1870. aastal saksakeelse era-algkooli mõisa ametnike ja teenijate jaoks, kus võisid õppida ka alevi lapsed. Peahoone juurde rajati inglise stiilis vabaplaneeringuga mõisapark, kus oli kunstsaarega tiik, mida toitis spetsiaalselt kaevatud kanal. Mõisast kulges Jõhvi postijaamani 400-meetrine allee. Juba tsaariaja lõpus kujunes park omanike loal kohalikele populaarseks jalutuspaigaks. Seal olevat armastanud jalutada ka kirjanik Eduard Bornhöhe, kes pidas Jõhvis kohtunikuametit.
1918. aastal rüüstasid punased härrastemaja põhjalikult. Järgmisel aastal tegutses seal sõjapõgenike keskus ja hiljem sõjaväelaatsaret, kus raviti tüüfusehaigeid. 1920. aastal kuulus hoone lühidalt põllutööministeeriumile, kelle plaan seal avada põllutöökool jäi teostamata. Peagi anti mõis üle Jõhvi alevivalitsusele ning 1921. aasta alguses kolisid hoonesse algkool ja gümnaasium.
Järgnevatel aastatel sai Jõhvi mõisast tõeline kultuuri ja kohaliku elu keskus - seal tegutsesid erinevad koorid, mõisas said endale ruumid Jõhvi hariduse selts. Härrastemaja ümbrusest ja pargist kujunes Jõhvi alevi peamine vabaõhumuusika toimumispaik ning populaarne jalutus- ja piknikukoht. Seal peeti tantsuõhtuid, muusikakuulamisi ja kohalike seltside tähtpäevaüritusi. Aastatel 1926, 1927, 1930 ja 1932 toimusid mõisas Jõhvi laulu- ja muusikapäevad.
1929.aasta kevadel asus Jõhvi mõisa Eesti Kaitseväe 4. üksik jalaväepataljon. Mõisahoones asus väeosa staap, ohvitseride kasiino ja ohvitseride korterid. 1944. aasta veebruarist, mil rinne jõudis Narva ja Vaivara piirkonda, muutus Jõhvi rindelinnaks. Jõhvi ja Toila raudteejaamad ning alev ise olid sagedaste Nõukogude lennuväe rünnakute sihtmärgid. Augusti keskpaigas evakueeris Saksa sõjaväejuhatus kogu Jõhvi elanikkonna. Kui 18. septembriks olid peamised taganevad väeosad ja sõjavangid lahkunud, alustasid Saksa hävituskomandod ulatuslikku purustamist: õhku lasti raudtee- ja maanteesillad, liinipostid, jaamahoone, keskkool, mõisakompleks koos õlle- ja viinavabrikuga. 1978. aastal ehitati endisele Jõhvi mõisa peahoone asukohale Jõhvi kultuuripalee Oktoober, 2005. aastal samale kohale Jõhvi Kontserdimaja.
MAJANDUSHOONED
Esimesed andmed Jõhvi mõisa viinaköögi kohta on aastast 1712. Piiritusevabrik valmis 1872 ja tegutses kuni 1920. aastateni. Mõisa õlletehas, mille alged ulatusid 17. sajandi lõppu, laienes korduvalt ning tsaariajal oli Jõhvi õlu nii hinnatud, et seda osteti ka tsaarikoja tarbeks.
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul uuendati ulatuslikult ka mõisa majandushooneid. Silmapaistvaks maamärgiks kujunes hiigelkorstnaga õllevabrik, mille viimane ehitusjärk valmis 1914. aastal 20. sajandi algul olid tuntumad sordid “Lager”, “Bahrech”, “Pilsner” ja “Münchener”. 1921. aastal kuulus Jõhvi õllevabrik koos Saku ja Tartu omadega esimeste hulka, mis said tööloa Eesti Vabariigi valitsuselt. 1920. aastatest kuulus Saku õlletehasele. Hooned purustati taganevate saksa vägede poolt 19. september 1944.
Postituse kirjutamisel olid abiks:
Jõhvi Mihkli kogudus Jõhvi ajalugu
Jõhvi muuseumi koduleht Jõhvi mõis
Virumaa.ee Jõhvi mõis
Arhiivikool Albu mõis
Kinnistute register Jõhvi mõis
Jõhvi Teataja 10.12.2021, lk 5 Jõhvi mõisa härrastemaja kui kultuurikeskus
