Nov 13

Aa mõis

Aa mõis on üks nendest paljudest, mille mõisasüda on rajatud Põhja-Eesti klindile. Mõis tekkis praegusesse asukohta juba 15. sajandil - ajaloolaste arvates kuskil 1426. ja 1497.aasta vahel. Sellest kujunes üks Narva foogtile alluva orduametkonna keskusi. 1558. aastal alanud Liivi sõda ja sellele järgnenud rasked aastad ei jätnud ka Aa mõisa puutumata, kogu piirkond olevat olnud varemetes.

Alles siis kui valdus läks peale sõja lõppu 1630. aastal Tallinna bürgermeistrile Georg von Wangersheimile (1579-1656), hakati mõisa majandust taastama. Georg von Wangersheim oli Tallinna raehärra ja kaupmees ning omas mitut mõisa Eestimaal. Ta oli osav läbirääkija, keda saadeti mitmel korral Tallinna huve kaitsma nii kuningas Gustav II Adolfi, Narva rae ja teiste kõrgete riigiametnike juurde. 1616. aasta sügisel osales ta Tallinna delegatsiooni koosseisus kuningas Gustav II Adolfi kroonimispidustustel.

Aa mõisa peahoone, pildistatud 20. saj alguses. Pilt: Aa vanadekodu, RM F 706:5, Virumaa Muuseumid SA

Enne kivist peahoone valmimist olevat siiski elatud tagasihoidlikumas puidust majas. Esimene kivist peahoone kerkis Aa mõisasse ehitusmeister Peter Jonase käe all aastatel 1696—1698. Sel ajal oli mõisa omanikuks Georg von Wangersheimi lapselaps, Georg Bogislaus von Wangersheim (1656-1710). Oma põhiplaanilt oli peahoone samasugune nagu teised Rootsi võimu lõpuajast pärinevad mõisamajad nagu Palmse või Maardu. Põhjasõjas jäi ka Aa mõis rüüstajate meelevalda, sõja esimestel aastatel põletati peahoone maha. Uuesti suudeti mõis üles ehitada aastatel 1720-1730. Sel ajal ehitati hoonesse kaunid koobaltmaalingutega kahhelahjud, mis olid Aa mõisas alles veel peale II maailmasõda. Praegu asub üks ahjudest Tallinnas ning see asub Kadrioru pargis, lustlahoones.

18. sajandi lõpus oli olemasolev peahoone juba niivõrd kitsaks jäänud, et hoonele ehitati juurde kaks tiibhoonet. Samal ajal muudeti ka hoone fassaadi. Kui külastate Aa mõisa ja näete seal katusel olevat kurekujulist tuulelippu, siis on see pärit just sellest ajast. Ka kaunis varaklassitsistlik peauks on samast ajajärgust.

Tänaseni säilinud peahoone ehituse taga oli jalaväekindral Otto Magnus von Strandmann (1746-1827). Tema aadliseisus oli küll üsna "noor" (aadlimatriklisse kantud alles 18. sajandil) pärinedes rikaste Riia kaupmeeste seast. Noorele seisusele andis kaalu abielu Anna Margareta Juliana Stenbockiga, kes oli pärit Kolga krahvide soost. Aastast 1782 on veel teada, et mõisas toimetas üsna arvukas teenijaskond, neid oli ametis 66 inimest. Aa mõis oli Strandmannide omanduses kuni 1841. aastani. Mõningate omanikevahetuse järel ostis 1889. aastal mõisa Johann Georg Otto von Grünewaldt (1830-1910). Ka tema oli abielus Kolga Stenbocki soost pärit daamiga - Beate Elisabeth Stenbockiga. Johann Georg Otto von Grünewaldt õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust, sai Berliinis meditsiinidoktori kraadi ning hiljem täiendas teadmisi Prahas, Viinis ja Pariisis. Krimmi sõja ajal oli ta sõjaväearst Helsingis, aastatel 1857–1890 pidas Peterburis günekoloogina erapraksist ning oli ka Ämmaemandate Instituudi professor. Enne Aa mõisa kuulus talle lühemat aega ka Järlepa mõis.

1907. aastal kinkis ta mõisa oma pojale Otto Moritz von Grünewaldtile (1860-1936). Otto Moritz õppis Tartu Ülikoolis majandust ja juurat ning teenis ka mõnda aega Grodno hussaarirügemendis. Ta oli olnud ka Audru ja Väätsa mõisas valitsejaametis. Lisaks Aa mõisa majapidamisele oli ta kirjanik ja tegeles vene klassikalise kirjanduse saksa keelde tõlkimisega. Peale mõisa võõrandamist anti mõisa endistele omanikele Grüenewaldtidele rendile osa peahoonest (parempoolne tiib), kus asus kuus tuba ning selle all asuv kelder. Alates 1926. aastast elas Otto Moritz Haapsalus, kus ta pani kirja oma lapsepõlve- ja noorusmälestused - Studentenzeit (1927) ja Kinderheitsparadies und Domschule (1928). Esimene neist on tõlgitud ka eesti keelde.

Peaukse ees olev veranda 2023. aasta suvel

Peahoone ees arvatavasti 1918. aasta suvel. Pilt on pärit Aa küla sotsiaalmeedia lehelt

Kaunid puitpitsilised verandad lisandusid peahoonele 19. sajandi lõpus, neid on hoone esifassaadil kaks ja pargi-merepoolsel fassaadil üks. Samast ajast on pärit ka enamus majandushooneid. Esimese Eesti Vabariigi ajal kavandati peahoonesse põllutöökool, kuid ajutiselt paigutati hoonesse hoopis vanadekodu. 1970-ndatel ehitati peahoone lähedusse kolmekorruseline hoone erivajadustega inimeste tarbeks ning hiljem ühendati uusehitis peahoonega. Tänaseks on nende vahel asuv hoone küll lammutatud. Uusehitises asub ka täna hooldusasutus.

Mõisa kasvuhooned — Aa mõisa kasvuhooned ja aednikumaja, pildistatud 2023. suvel

PARK

Aa mõisa pargi rajamise algusaeg võib jääda 17.-18. sajandi vahetusse kui hakati kogu kompleksi esinduslikumalt välja ehitama. Peahoone taha rajati regulaaraed, mis tänu maastikule on kujundatud terrassidena. Haruldasematest puudest kasvavad pargis mägivaher ja alpi seedermännid. Praeguseni säilinud park on vabakujunduslik ja seda ilmestavad kolm järjestikku asuvat tiiki. Ühe tiigi kaldal asus viinavabrik, hoone on varemetes.

Pargi lääneserva ehitati 18. sajandi II poolel klassitsistlik pargipaviljon, millest avanes vaade nii parki kui merele. 1980-ndatel paviljon restaureeriti ja võeti kasutusele kui hooldekodu kabel.