Meil on selline tore traditsioon, et pulma-aastapäeva käime tähistamas mõnes Eesti mõisas. Sellel aastal sai selleks välja valitud Taagepera mõis. Kuna tegemist oli nädalavahetusega ja siseturism õitses täie hooga, siis maja oli rahvast täis ja seekord peahoones ööbida ei õnnestundki. Seega, kui plaanite Taageperasse minna, siis planeerige oma käik pikemalt ette või siis minge nädala sees. Ja kindlasti minge kaheks ööks, ühe päevaga ei jõua piisavalt kohapealset olustikku nautida. Meile sattus väga ilus sügisene nädalavahetus - soe ja päikseline. Oleks tahtnud kõik ümbruskonna salakohad ja metsad läbi jalutada. Taagepera mõisakompleksi kuulub päris suur hulk kõrvalhooneid, ka need jäid seekord üle vaatamata.
See suursugune, uhke kuid veidi sünge olekuga juugendhoone ehitati aastatel 1907-1912. Enne seda oli mõisas puidust peahooned, kuid kuna need põlesid üsna lühikese aja jooksul maha, siis järgmine hoone ehitati kivist. Alates 1819. aastast oli mõis olnud von Strykide valdus. Viimaseks omanikuks oli Hugo Ferdinand Bernhard von Stryk (1860-1941), kelle algatusel praegune peahoone ehitati.
Vasakult paremale: Hugo von Stryk 1916. aastal. Allikas: Valga muuseum VaM F 1257:3 Hugo ja Anna von Stryki poeg (parempoolne) Percy Oskar Bernhard von Stryk, u. 1905. aastal. Allikas: Valga Muuseum VaM F 1257:2
Anna Sophie von Stryk 1916. aastal. Allikas: Valga muuseum VaM F 1257:4
Hugo von Stryk oli abielus Anna Sophie von Strykiga, nad olid omavahel sugulased (Anna oli sünnipäraselt samuti von Stryk). Kuna Taagepera mõisa peahoonel oleval lipul on sümbolitena kuu ja tähed, siis on see loonud legendi, kus räägitakse, et mõisaproua oli oma päritolult türklanna. Ma veidi julgen selles kahelda, kuna ta oli sündinud Eestis, Voltveti mõisas. Veel on rahvasuus liikvel jutud, et ta olevat armastanud tõmmata vesipiipu ning, et ta jalutas pargis ahviga, kes oli tema lemmikloom. Anna esivanemate seas võis olla keegi eksootilisema päritoluga inimene. Anna ema oli Wilhelmine von Cube, kes oli Talvepalee komandandi kindralleitnant Carlos Adam Friedrich von Cube vanem tütar, kes oma välimuselt paistab veidi tumedamat verd olevat.
Taagepera mõisa peahoone on projekteerinud Otto Wildau, kes on ka lähedal asuva Holdre mõisa projekteerija. Hulk ehitusmaterjali toodi kohale Lätist - rongiga Puka jaama ja siis hobustega Taageperra. Katus pandi Belgia kiltkivist, mõnes kohas on see veel alles, kuigi suures osas on katusematerjal asendatud plekiga. Ka ehitustöölised olid peamiselt Lätist, sepised tegi kohalik sepp. Hoones oli juba ehitamise ajal olnud keskküte, elekter, reoveekanalisatsioonisüsteem, veevärk, elektrijõujaam mis töötas diiselmootoriga.
Mõisa peahoone sai Vabadussõjas kannata ja peale sõda anti see Tervishoiu Peavalitsusele kes kohandas mõisa tuberkuloosihaigete sanatooriumiks. 1923. aastal ehitati K. Burmani kava järgi peahoone läänepoolsesse ossa kahekorruseline rõdu kus tuberkuloosihaiged said lamada. Endise mõisa aida kohale ehitati sanatooriumi kõrvalhoone, mis 1937. aastal maha põles ja mille asemele alustati 1939. aastal A. Kotli projekti järgi uue hoone ehitust. See jäi sõja tõttu pooleli ning lõpetati 1947. aastal ning tänapäeval kannab see pargimaja nime ning sinna majutatakse samuti lossi külastajaid. Et jõuda pargimajast peahoone all olevasse spaasse on kahe maja vahele rajatud tunnel.
Hoone välisilmet ega interjööre pole aegade jooksul oluliselt ümber ehitatud. Peakorrusel on alles mitmeid interjöörielemente, mis on seal ehitusajast - peauks, vestibüüli trepp, kamin, kiviparkett, seinapaneelid, ruume ühendavad uksed (ukselingid pole kahjuks säilinud). Vestibüülist järgmine ruum on endine raamatukogu, seal on alles nii seinapaneelid kui ka raamatukapid, samuti ruumi nurgas olev kamin, mis on üle löödud mustaks värvitud plekiga. Kamina tagapõhjaks kasutatud kahhelkivid on hoonest vanemad ja pärinevad arvatavasti 19. sajandi algusest.
Raamatukogutoast pääseb nii söögisaali kui ka suurde saali. Lossi esiküljele jääb söögisaali rõdu, mis on nüüd kinni ehitatud. Endises söögisaalis asub praegu restoran Wagenküll. Mõisa saal on kaheosaline - kahe ruumi vahel olev ava on kaarjas, mis on kaunistatud juugendstiilis pilastritega. Saali parkett on ehitusaegne. Saalist pääseb ka õue, sealt viib väike trepp aeda.
Teisel korrusel on kaks koridori, mille äärtes mõlemal pool on toad, koridoride ristumiskohas on II korruse vestibüül, sealt pääseb ka esifassaadil olevale rõdule. Trepist üles minnes jõuab 40-meetrise torni tippu, kus on hea vaade piirkonnale. Kui praegu asub peahoone keldris spaa (vähemalt 6 erineva sauna ja mitme erineva basseiniga), siis mõisa ajal asusid seal majandus- ja laoruumid. 1978. aasta ajaloolises õiendis kirjeldatakse, kuidas keldrikorrusel on alles algne pliit ja leivaküpsetusahi. Kas need ka täna alles on, seda peab küsima. Keldris olevast köögist, olevat viinud lift toiduained üles.
Taageperes on arvukalt kõrvalhooneid - kahekümne ringis. Peahoone asub ise veidi kõrgemal künkal, suur osa kõrvalhooneid asuvad künkast alla minnes Taagepera järve ümbruses. Seal asuvad moonakatemajad, vesiveski, tallihoone, tõllakuur. Kuna mõisahärral oli juba sajandi alguses auto, siis kompleksi kuulus ka garaaž, mille juures olid eluruumid autojuhile ja kutsarile. Garaaž oli ehitatud kahe eluhoone vahele. Peahoone lähedale jäid jääkelder, jõujaama hoone, kanala. Taagepera mõisas oli olnud nii lasteaed kui koolimaja. Kool aga rajati mõisa selleks, et anda haridust mõisatööliste lastele. Peahoone kõrval on väiksem kollane puust maja, mida erinevates allikates nimetatakse kas vanaks peahooneks või siis valitsejamajaks (ehitatud 19. sajandi lõpus või 1900. aastate alguses). Võimalik, et see ongi erinevatel aegadel olnud erineva funktsiooniga.
Peahoonet ümbritsev ajalooline pargiosa on umbes 5 ha suur. Regulaarpark on rajatud mõisasüdamesse tõenäoliselt 18. sajandi lõpus, 19. sajandi keskel on parki ümber kujundatud ning seoses juugendstiilis hoone valmisega on parki ka siis ümber kujundatud. Mõisasüdamesse suunduvad kaks alleed - üks ligi 800 meetrit pikk ja teine umbes 200 meetrit. Kogu park oli piiratud aiaga, aiapostide tipuks on üsna korrapäratu kujuga rahnud. Pargi juugendstiilis väravad valmisid 1910. aastal. Mõisast ida poole (Vitsametsa) jääb Lõuna-Eesti üks suuremaid rändrahne (ümbermõõt u. 30 m). Mõisasüdamest umbes 600 meetri kaugusele jääb Strykide perekonnakalmistu. Kalmistu rajati tõenäoliselt 19. sajandi lõpus, täpne maetute arv pole teada aga hauakivid on säilinud kahe maetu kohta. Need on Hugo von Stryki vanemad Bernhard Heinrich Konstantin von Stryk ja Katharina Mathilde von Stryk.
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register. Taagepera mõis
Eesti pargid 2
Vaata ka ajaloolisi pilte Wagenkyll Facebooki lehelt